See oli 2004. aasta juulis-augustis.
Olin just lõpetamas oma asja-ajamisi, et peagi kaugele maale elama asuda. Istusime hea sõbraga ja arutasime mitmesugustel teemadel. Oli selge, et me päris tykk aega enam teineteist ei näe. Ka tema oli teelahkmel.
Olime mõlemad juba mõnda aega elanud kuidagi ebaharilikult. Ei, see ei häirinud meid, aga me tundsime seda.
Otsisin just sobivat jutu jätku, mis meie olukorra kokku võtaks. Ytlesin:
"Kõlblik tee ei kõlba."
Samal hetkel sain aru, et see on ju yks võimalus Lao-zi esimese rea sõnastamiseks.
Jajah. Rääkisin sellest ka sõbrale, kes polnud selle tekstiga kokku puutunud varem. Et, "tee" ehk "dao" on hiina keeles ka yldmõiste, mida kasutatakse universumi alg-oleku nimetamiseks jne. Aga, et:
"Nimi ei tähenda midagi."
Hm. Olin lugenud paljusid Lao-zi tõlkeid ja tõlgendusi. Dao mõistet on tõlgitud väga mitmeti. Sageli ka lihtsalt tõlkimata jäetud.
Nyyd aga hakkas idanema mõte, et kas äkki tõesti saakski seda teksti edasi anda niimoodi, et Dao ongi alati lihtsalt "tee".
Võtsime lahti kõik võimalikud tõlked, originaali koos reaalusega jm materjalid. Ning peagi oli esimene peatykk syndinud. Seejärel teine. Siis kolmas.
Vaatasime yksteisele otsa. Mis toimub? Kas me tõesti hakkamegi kogu seda teksti niimoodi kirja panema?
Aega oli meil väga vähe. Pidin juba kuu aja pärast ära lendama. Tundus aga, et samamoodi koos töötades võiksime siiski jõuda kogu tekstiga yhele poole.
Kujunes välja omapärane töömeetod.
Iga uue peatyki puhul võtsin lahti kõige paremini sobivad tõlked koos akadeemilise reaalusega. Seejärel syvenesin sellesse, nagu läksin selle sisse ja sellest läbi. Ning lasin nagu meditatsiooni käigus tekkida oma sõnastusel.
Ja see tuli. Lihtsalt, kergelt ja sundimatult.
Kirjutasin selle yles.
Seejärel lugesin selle sõbrale ette.
Ta jäi selle yle mediteerima. Seejärel kinnitas selle sobivust. Või siis kysis midagi. Sageli arutasime ja muutsime midagi. Kuni olime yksmeelel. Ning jätkasime samamoodi järgmise peatykiga.
Ajapikku hakkas tunduma, nagu tuleks see meie tekst kuidagi vabalt, nagu iseenesest. Nagu keegi läkitaks seda meile. Hakkasime teda nimetama "Hiina vanameheks".
See oli väga eriline aeg. Me elasime nagu mingis teistsuguses maailmas, justkui pyhamus või kloostris. Pärast hommikueinet ja vajalikke ettevalmistusi asusime töö juurde. Olime arvestanud, et jõuame tekstiga õigeks ajaks lõpule, kui suudame päeva jooksul kirja panna vähemalt kaheksa peatykki. Neli hommikupoolikul ja neli õhtupoolikul.
Pärast hommikuse töö valmimist puhkasime veidi. Käisime väljas, tulime tagasi, mediteerisime ning asusime taas töö juurde. Väline maailm oli meie jaoks tähtsusetu. Harvadel kordadel mõnd sõpra või tuttavat kohates pidime end veidi kokku võtma, et mitte "imelikku" muljet jätta. Aga see polnudki oluline, muidugi.
Oli hea tunda, kuidas eesti keel mõnusalt paindus ja järele andis seda teksti vastu võttes. Oli täiesti võimalik säilitada kõigi tähtsamate mõistete järjepidevust. Pisut robustne ja mõistuytlev stiil sobis suurepäraselt. Ei olnud vaja jätta midagi tõlkimata. Kõike sai väga hästi ytelda.
Jah, seda peaks nimetama kaudtõlkeks või poeetiliseks tõlkeks või tõlgitsuseks, kuidas keegi tahab öelda. Juba hiinlased ise on sellele tekstile andnud vägagi vabu tõlgendusi. Teistes tõlgetes muide nägime tihtipeale, et mindud on ka hoopis palju kaugemale kui meie seda söandasime.
Koos "Hiina vanamehe läkitusega" hakkasime muu hulgas saama ka muid kogemusi. Justkui oleksime tõesti mingit läkitust vahendanud või "kanaldanud". Justkui "nägime" Hiina pyhamuid, dao munkasid, nende elu.
Sai näiteks selgeks, kuidas seda pyha teksti traditsioonilises praktikas kasutatakse.
Iga peatykk on yks tervik. Iga päev võetakse ette yks peatykk. Sellel lastakse mõjuda, mediteeritakse yheskoos, see õpitakse pähe, seda loetakse või lauldakse, seda kirjutatakse ymber. Järgmine päev järgmine peatykk. Järjekord on oluline.
Kogu tekst, 81 peatykki, läbitakse sellisel viisil 81 päevaga. Seejärel tehakse umbes kymnepäevane paus. Ning alustatakse uue ringiga. Selliselt neli korda aastas, igal aastajal selline ring jälle.
Ei, me ei kontrollinud seda kuskilt allikatest. Lihtsalt, hea oli tunda ja teada.
Kõik õigused kaitstud. © Tõnn Sarv 2004, 2007